16.01.14 Loomuseadus, moraaliseadus, ühiskond ja keel

Inimkond, minnes läbi ajastute vabaduse teed, on jõudnud veendumusele, et on olemas mingid üldised normid, millest lähtudes on inimestel oma tegevuses ja käitumises hea juhinduda. ‘Hea’ tähendab – mõistlik, ehk nii, et tegevus ei viiks paljude eesmärkide vahel vasturääkivusse, vaid et see tugevdaks inimese isikulist seespoolset  integratsiooni, ja viiks teda kooskõlla kogukonnaga ja ühiskonnaga.  Neid reegleid ehk norme nimetame moraaliseaduseks. 

On teatud analoogia füüsilise maailma seaduste ja moraaliseaduse vahel. Inimene ei otsusta füüsika reeglite üle, kas nad on või pole neid kehtimas. Inimeste tahe ei mõjuta neid. Sellepärast nende mittearvesse võtmine tähendaks otseselt rumalust. Kuid inimene saab üht füüsikareeglit vastandada teisele, et sobivat tulemust saavutada, aga nii on see ikkagi alati just teatud reegli arvessevõtmine ja selle mõistlik rakendamine.

Samuti ei otsusta inimene moraalireeglite üle, kuid nende unarussejätmine ei põhjusta kohe karilejooksmist. Sellistel puhkudel sarnanevad tagajärjed  organismi psühhoroiskumisega või alkoholi kuritarvitamisega seotud efektidega, pohmelusega ja kassiahastusega. Moraaliseadused nõuavad inimeselt teatud vabatahtlikku koostööd, nendega nõustumist ja isegi sõbrunemist. 

Füüsika- ja moraalireeglite taga on alati mingi mõte. Moraaliseaduse puhul puudutab see mõte rohkem inimisiksust. Seevastu füüsikareeglid räägivad tõest selles materiaalses maailmas, millest iga inimene paratamatult osa saab.

Nii füüsika- kui ka moraalireeglid väljendavad teatud loogikat. Iga loogika viitab mõttele. Mõte on primaarne – loogika on viis/tööriist ja tõe peegeldus.

Kujutlegem nüüd ette kaht juhtumit. Üks on grammatiline viga, teine – ebaselge mõttekäik, loogika puudus. Kui toimetaja parandab teksti, siis ta parandab esmalt grammatilised vead süvenemata mõttekäiku. Kui kõik vead on juba parandatud ja tekst on grammatika vaatenurgast korrektne, on aeg küsida, mida õieti teksti autor tahtis sellega öelda.  Kui mõte on ebaselge, ähmane ja ebaloogiline, siis tekst väärib prügikasti.

Nii on ka suhtega füüsika ja moraaliseaduse vahel. Füüsika viga on nagu grammatiline viga. Kuid moraalne viga on nagu ähmane ja ebaloogiline kõne. Moraalne tegevus nõuab niisiis tarkust taga, füüsikareeglite respekteerimine nõuab taga korrektsust ja pädevust.

Kuid loogika pole veel mõte. Nii nagu moraaliseadus pole veel moraalne tegevus.

Loogikat avastavad ja koostavad inimesed – teadlased ja teised pädevad inimesed. Kuid moraaliseaduse puhul pole seaduse koostajad mitte niivõrd juristid, kuivõrd religioon, eetika, filosoofia, sotsioloogia. Kui moraaliseaduse koostamisel oleks usaldus antud ainult juristide pädevusse, siis moraali normid oleksid pahatihti kas liiga ühekülgsed või pelgalt pragmaatilised, või veel mingi ideoloogia käsutuses ja sellistel puhkudel võiksid nad osutuda koguni mürgisteks.

Moraaliseadust taandavad mõjud

Viimasete sajandite jooksul, reformatsiooni ja prantsuse revolutsiooni mõju all oli eetika meelestatud väga individualistlikult. Kui XIX sajandil tuli  individualismi vastu reaktsioon, hakati eetikat täitma ühiskondliku eetika elementidega. Aga see polnud piisav. Ühiskondlik eetika ei saa olla mingi lisand(us) individualistlikule eetikale. Vastupidi, ühiskondlik eetika on viimase jaoks moraalipärase mõtlemise allikas – mitte kui absoluutne allikas, aga kui kohane koht, kus tavade ja kommete kujul peegeldub moraalne tõde. Iga moraali absoluutne allikas on aga Jumal ise.

Igal juhul, üksiku inimelu moraalseid külgi ei saa ära tunda lahus terve ühiskonna elust.

Nii tekkis vajadus seaduse järele, et oleks institutsioon, mis reguleeriks üksikisikute tegevust nii, et kaitsta teatud üldist ühiskonna hüvangut.

Nii, näiteks ilma moraaliseaduseta võiksime me olla Rousseau ideoloogia küüsis. Tema õpetus „ühiskonna leppest“ räägib sellest, et ühiskondlik elu on meie jaoks midagi meelevaldset (suvalist). Rousseau möönis isegi, et ühiskondlik elu võib inimeste jaoks osutuda isegi rohkem kahjulikuks kui soodsaks.

Hegeli idealistliku filosoofia järgi ühest küljest ja Comte’i positivistliku materialismi mõju all teisest küljest – nii kiputi arvama, et inimühiskond on nagu suletud organism, mida tüürivad teatud bioloogilised protsessid. Inimorganismi protsesse inimesed tavaliselt ei jälgi ega saa jälgida, kuid see toimib oma reeglite järgi. Arvati, et samuti võib olla ühiskondliku eluga.

Tegelikult ei ole nii, nagu tahtis Rousseau, et inimene on üle ühiskondlikust elust, ega ka nii, nagu tahtsid Hegel ja Comte, et üksikud inimesed ühiskonnas tähendavad mitte rohkemat kui üht hammast hammasratta sees. Milline siis õieti on ühiskondliku elu iseloom?

Vastus on selline: inimesel on loomupärane kalduvus elada ühiskondlikus keskkonnas, kus tal on kõige soodsamad olukorrad enda arendamiseks. Kuid ühiskonnas peab ta õppima elama harmooniliselt ja see on tihtipeale vaevanägemine. Ühiskonnas elamaõppimine on koostöö tegemine nii enda kui ka ühiskonna arenemise heaks. Mitte egoistlikult ärakasutades ühiskonna hüvesid, aga ka mitte lubades ühiskonnal ennast ära kasutada. See ülesanne on raske töö. 

Aga on vaja märgata ka seda, et Rousseau’i, Hegeli ja Comte’i äärmistes seisukohtades sisalduvad tõepoolest mingid tõe terad. On ju inimestel vaja leppeid ühiskondliku eluga, millest rääkis Rousseau. On ju ühiskondlik elu keeruline ja teatud määral ennast isereguleeriv nagu organism. Kuid äärmused jäävad äärmusteks. Inimene ei ole päris organismi osa.  Inimesel on oma eesmärgid, iseenda jaoks, mida tal siiski oleks küll raske täide viia kui poleks ühiskonda.

Nüüd küsigem, mis on see, mis teeb inimesest niimoodi ühiskonnale sobiva liikme ja ühiskonna sobivaks inimesele? See siduv element on inimese potentsiaalsus, millele seevastu tugineb inimese suutlikkus pidevaks arenguks. Inimesel on olemas enda sees see peamine joon nimega potentsiaalsus, aga ka väljaspool teda on potensiaalsus olemas.

Väljaspool. Kogu maailm on tema suhtes potentsiaalne. Talle ei anta midagi juba valmiskujul, kõike peab ta ära õppima, omaks võtma, oskama kasutada ja ka oskama imetleda, et tal peale kasu ka rõõmust osa jääks. Kõige hea eest, peab inimene võitlema, natuke nii nagu noormees peab võitlema neiu vastutuleku (lembuseavalduse) eest.

Seespool. Tema käsutuses pole ettevalmistatud teadmised, oskus, kogemused, tarkus, püsivus midagi saavutada. Haridus pole midagi muud, kui vaid inimese potentsiaalsuse täideviimine. Inimene areneb äärmiselt aeglaselt võrreldes teiste olenditega.

Kui poleks olnud väljaspoolset potentsiaalsust, siis inimene, kes on muide intelligentne ja seega tihtipeale ka kaval olend, oleks uppunud oma laiskuses. Ta ei teeks midagi! Mittetegemisel ta hakkaks tundma igavust ja ta leiaks endale midagi, mis tema jaoks oleks mingi väljaskutse. Muide, teatud määral nii ongi inimestega rikastes riikides, kus sotsiaalsed vajadused on rahuldatud. Inimesed leiavad endile kunstlikud probleemid, mille tulemuseks  neid valusalt tabavad inimesi ja neid tuleb hakata lahendama. Kuid maailmas on potentsiaalsus kui väljakutse inimeste jaoks.

Kui poleks seesmist potentsiaalsust, rahulduks inimene vähesega, ta muutuks läbinisti pragmaatiliseks ja labasteks olendiks, ja tulemusena tekkiks tal tõsiseid raskusi iseenda elu mõtet leida.

Seega genereerib ühiskondlik elu inimeste aktiivsust ja arengut ja ühtlasi on sellele arengule raam, ruum ja keskkond.

Peatugem natuke mesilaste hästiorganiseeritud elu juures. Tundub, et inimkond saaks seda mesilaste ühiskonda endale soovitada kui ühiskonna eeskuju. Tegelikult Immanuel Kant polnud sellest utoopiast kaugel. Kuid mesilaste organiseeritud elu, paremini öeldes – töö puhul, ei esine, ei ole olemas ühe mesilase saatust. Kõik on seal ühiskonna heaks. Inimühiskondades on teistmoodi, üksik inimene loeb, peamiselt tänu sellele, et inimene on materiaalsete ja vaimsete elementide seos. Tal on hing ja keha.

Nüüd pöördugem tagasi meie näite juurde keelest. Keel on sellepärast, et enne on mõte. Mõte on selleks, et seda jagada, edasi anda, vahetada, endast aru saada – teiste kaudu, ja ka teistele anda teada, kes inimene on. Mõte nõuab ja tekitab seda, mida nimetatakse kommuniooniks – ühtekuuluvuseks, osaduseks.

Ja nüüd jõuame asja tuumani. Et see osadus mõttes võiks olla võimalik, on vaja paratamatult ühiskonda. Aga, et ühiskond võiks olla heaks raamiks, ruumiks ja keskonnaks, on vaja seadust, on vaja abstraktseid, üldistatud norme. Ürgseks eeskujuks seaduse jaoks on just keel. Ühiskonna seaduseandja on riigikogu. Kõige pisimas ja ühtlasi põhjalikumas ühiskonna rakus  – peres – on seaduseandjaks isa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga