13.03.14 Argi- ja surmapatt

KKK 1854. Patte tuleb hinnata nende raskuse alusel. Pühakirjas sisalduva (vrd 1 Jh 5:16-17) eristamise surmapatu ja andestatava patu vahel võttis üle Kiriku pärimus. Seda kinnitab ka inimeste kogemus.

Nii sai see tõlgitud: surmapatt ja andestatav patt. Mulle tundub, et selline tõlgenduse valik pole eriti õnnestunud, sest surmapatt on ka andestatav.

Argipatt nõuab samuti halastava Jumala armu abi, et see võiks saada andeks antud. Argipatu ja surmapatu vahel on see erinevus, et argipatu puhul võib inimene ise toime tulla, et meelt parandada, see tähendab tagasi tulla teele, millelt on ta hälbinud ja nii palju kui võimalik kahju hüvitada, aga see ei tähenda, et see ei nõuaks Jumala andeksandmist. Argipatu puhul pole meeleparanduse sakramendi abi nii hädavajalik. Kuid saab pihile minna ka see, kes teadvustab endale, et tal pole surmapattu. Teisest küljest on olemas olukordi, mil ei soovitata minna pihile ainult argipattudega – siis, kui inimene on skrupuloosne, haiglaselt tundlik oma – arvatavate – pattude suhtes. Surmapatu puhul on vaja kohustuslikult pihile minna olukorras, kui see sakrament on kättesaadav. Aga kui preestrit pole, siis Jumal võib andeks anda ka ilma sakramendita, vastates patustaja kahetsusele.

Jumala käest andeksandmise palumise ja saamisega on teatud määral analoogne lugu, kui ‘vabandust’ ütlemise ja ‘palun’ kuuldasaamisega inimeste suhetes. Oleks veider arvata, et suure kuriteo puhul on vaja öelda ‘ palun vabandust’ ja järelikult oodata, et kuuleme vastuseks: ‘annan andeks’. Aga kui on midagi väikest tehtud või tegemata jäetud unustamisest või lugupidamatusest patu puhul, kas siis polekski vaja lausuda  ‘vabandust’ ja poleks järelikult vaja oodata lepitavat sõna: ‘pole viga’ või andestatud!?

Ei ole nii, et on kaks reaalsust, surmapatt ja argipatt, vaid on ühest tuumast lähtuva patu kaks raskuse astet. Samuti üks on see, kelle armastuse, pattu tehes,  hülgame ja kelle armust ilma jääme.

Samuti samasugune on ka inimese vastus mõlema – argi- või surmapatu puhul. See on kahetsus. Millele Jumal vastab andeksandmisega. Meeleparandamise sakremendi juures mitte pihtimine ise pole otsustatav, vaid patukahetsus, ilma milleta ükski patt ei saa olla andeks antud.

Nii et pole põhjust patu raskusastmete jaotuses üht liiki nimetada andestatavaks, jättes mulje, otsekui surmapatt oleks andestamatu.

… Seda kinnitab ka inimeste kogemus.

See jaotus argi- ja surmapatuks pole abstraktne ja on tõepoolest arusaadav inimkogemuse perspektiivist. Laps, kes on sõnakuulmatu, teab, et käitub valesti, et sellega patustab (neljanda käsu vastu), kuid jätkab oma vanemate armastamist ja teab, et on nende poolt armastatud. Sõnakuulmatuse läbi tekkis ebameeldiv olukord, kuid see ei vaidlusta perekonna vastastikuse usalduse alust. Ent kui mees reedab naise ja kolib elama armukese juurde, siis seega patustab ta sellisel viisil, et tagajärjena hävitab ta selle, mis peab olema nende abielu ühiseks vundamendiks. Võib õelda, et mees selle patu kaudu surmas nende abielu (armastuse).

1855. Surmapatt hävitab Jumala seaduse vastu toimepandud raske eksimuse tagajärjel armastuse inimese südames. Seda tehes pöördub inimene ära Jumalast kui oma viimsest eesmärgist ja õnnest ning eelistab Temale mõnda madalamat hüve. Andestatav patt seevastu võimaldab armastusel püsida, ehkki haavab ja nõrgestab seda.

See nõuab kommentaari. …hävitab armastuse inimese südames.

Surmapatt tähendab püha Aquino Tooma käsitluses eemale pöördumist Jumalast kui muutumatust hüvest ja pöördumist labiilsete (muutuvate) hüvede poole, ehk loodu poole kui kõrgema hüve poole. Seda korravastast pöördumist Toomas nimetab himuks, concupiscentia. Himu tagajärjena inimene rikub lepingut Jumalaga, mida nimetatakse surmasüüks culpa mortalis.

See tähendab, et surmapatu puhul inimene astub teele, mis viib teda surma, kui ta Jumala armu abil ei pöördu tagasi Jumala poole. See ei tähenda, et ta on vaimselt surnud ega seda, et ta täiesti on armastamiseks suutmatu, vaid et tema võimed Jumalat armastada on nõrgenenud. Aga kõigepealt surmapatt tähendab, et ta on  surma nuhtluse endale pälvinud.

Püha Aquino Toomas seletab, et karistuse poolest on surmapatt seesugune, mis, kui pole armuliselt kustutatud – kannab igavese hukkamõistmise vilja.

Väga õpetlik on  tähendamissõna kadunud pojast. (Lk 15, 11-32) Lugu lõppes isa sõnadega:

Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.”

See surnud poeg rääkis endamisi enne koju tagasi tulemist: „Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees…“ Küsigem, kust tuli pojal selline eluterve ja tark mõte? Jumala armust, mis tugevdas nõrka nii, et ta võis tunnistada: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Ja tõepoolest, formaalselt ta oli kaotanud õiguse olla pojaks. Ta oli kaotanud õiguse olla armastatud, aga Isa on andnud talle õiguse uuesti, otsekui põhjendamatult. Kuid teame, et see põhjus on tema ise; tema, isa, halastav armastus poja vastu. Poeg pöördus Isa poole, sellepärast, et Isa pööras teda. Jeremija nutulaulude raamatust loeme: „Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume!“ (5,21)

Siin saame näha erinevust argi- ja surmapatu vahel. Argipatu puhul inimene kasutab vaimset jõudu, mida ta pattu tehes pole kaotanud, vaid nõrgendanud, ja ta pöördub Jumala poole tagasi. Surmapatu puhul inimene on kaotanud vaimse jõu, mille abil ta võiks ise taas pöörduda oma Jumala poole, kuid temas on alles selline igatsus (sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett, Ps 63,2) mis kutsub esile Jumala halastuse. Võime öelda, et mitte niivõrd see inimene ise ei hõika appi, vaid tema viletsus hüüab ning liigutab halastava Isa südant. Nii oli halastava samaarlase puhul. Inimene, kes sattus röövlite kätte, oli poolsurnud, ei hüüdnud ise, kuid hüüdis tema vilets olukord ja halastaja samaarlane sai seda hüüdmist kuulda.

Evangeeliumis esinevad surnuist äratamise juhtumid räägivad ju mitte ainult füüsilistest ellupöördumistest, vaid viitavad vaimsesse ellu pöördumisele, mille on Jumala arm andnud nendele, kellel vaimsed jõud pole veel nii lõplikult hävinud, et nad ei suudaks armu vastu võtta.

See jaotus argipatuks ja surmapatuks tekitab raskusi ja tihtipeale silmakirjalikku hoiakut siis, kui sellest pole õigesti aru saadud. See viib tihtipeale sellele, et näeme surmapattu seal, kus seda pole olemas, või teisele äärmusele, et argipatt ei tähenda midagi halba, vaid inimkonditsiooni, ehk tõde inimeste kohta, ja siis järeldust, et pole ju mõtet tõe vastu vaielda ega võidelda.

Surmapattu juhtub harvemini, olgugi et teda võiks olla ka seal, kus arvatakse, et see on argipatt. Argipatt võiks olla ohtlikum inimeste jaoks, sest märkamatult saab ta närida Jumalaga läheduse puu juurt just nagu uss. Argipatt võib kergemini moodustada ükskõiksuse hoiaku Jumala suhtes kui surmapatt.

Piiskoppide sinodil, mis oli pühendatud meele parandamisele ja leppimisele Jumalaga, arutlesid nad vajadusest laiendada pattude jaotust. Pakutakse eristada surmapattu ja rasket pattu. Samuti on neid, kes räägivad vajadusest teha vahet argi- ja kergel patul.

 

2 thoughts on “13.03.14 Argi- ja surmapatt

  1. Kas saaks pisut selgitada ka pattu Püha Vaimu vastu. Mis tähendab, et seda pattu ei anta andeks?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga