06.02.14 Moraalne hüve ja pahe

1. Aristoteles ja tema järgi püha Aquino Toomas keelduvad hüve mõistet defineerimast, sest ‘hüve’ mõiste, eelnedes kõikidele muudele mõistetele, ei või olla nende teiste kaudu määratletud. Samuti, ‘hüve’ tajumine on kõikidest inimkogemustest üks kõige põhjalikumaid. Siis jäävad vaid hüve tagajärjed, mille järgi ‘hüve’ mõistet määratleda. Püha Toomas ütleb, et see, mis paneb liikuma inimese iha, soovi, on hüve. Seega iha viitab hüvele, kuid ei määratle seda.

2. Üks näide elust enesest. Mille järgi poiss tunneb, et ta on armunud? Kangest soovist, tahtmisest, sisemisest sunnist, mis paneb teda liikuma tüdruku poole. Ta teab rohkem teoreetiliselt kui kogemusest, et armastada on hüva ja et armastatu on hüve. Alles armumise kogemuse kaudu hakkab ta seda endale teadvustama. Sõnade ‘hüva’ ja ‘hüve’ mäng on siin tähendusrikas.

3. Aristoteles ütles, et hüve on see, mille poole kõik liigub, kuid mitte automaatselt ega välisel sunnil, mitte ka päris sisemisel sunnil, vaid armastuse ja igatsusega. Võime öelda, et see, mis puu jaoks on hüve (teatud protsessid, mis tagavad, et puu sirgub kõrgusesse, hoiab end tugevana, seisab püsti ja kannab vilju) see inimese puhul, tänu ta omaenda tegudele, pole mitte ainult hüveks, vaid juba moraalseks hüveks. Ning moraalne hüve on eeskuju füüsilise, bioloogilise või metafüüsilise hüve jaoks. Mitte vastupidi! Sellepärast, et hüve tuuma juurde kuulub see, et see on hoomatav, armastatav ja igatsetav.

4. Seepärast ei võiks moraalse hüve definitsioon olla mitte see: hüve on see, mille poole kõik liigub, vaid: hüve on see, mida ihaldavad kõik inimesed, või paremini veel: hüve on see, mis põhjustab armastust ja ihaldust iga inimese puhul, või jälle: hüve on see, mida tahame, kõige meie tahtmisega.

5. Samal ajal selline definitsioon võib tekitada meis ka kahtlust. Sellepärast, et see viimane väljendus: hüve on see, mida tahame, kõige meie tahtmisega tundub õigustavat inimeste ükskõik milliseid soove ja ihasid. Samuti sellest definitsioonist ei nähtu, mis põhjusel võiks eristada hüve – pahest.

6. Kuid raskused ja kahtlused tekkivad vist kõigepealt sellest, et meie nüüdisaegsed iha ja tahtmise mõisted on omandanud subjektiivsed ja egotsentrilised tähenduste värvingud. Püha Aquino Toomas ütleb mitte rohkem ja mitte vähem kui just seda, et hüve on selline tegelikkus, mis suudab teha, et teda ihaldaksid ja armastaksid kõik inimesed. Seega mitte soov (iha) ei genereeri hüvet, vaid hüve genereerib soovi (iha). Kuid võib olla ka nii, et teisena genereerib soov endale ka hüvet.

7. Mis aga näiteks võiks olla see hüve, mida ihaldaksid eranditult kõik inimesed? See on, näiteks, õnn. Ihaldus õnne järele on kahtlemata selline hüve kiirgumine iga inimese südamest. Sest olgugi, et inimesed mõistavad õnne erinevalt, siiski igaüks, eranditult soovib seda endale. Selles mõttes iha hüve järele ületab kõikide teiste partikulaarsete headuste ihaldamise piiri.

8. Hüve põhjustab õnne, aga õnn on hüve täiusliku teostamise seisund. Kuid siin on päris tähtis üks nüanss. Hüve kuulub pigem objektiivse tegelikkuse juurde, seevastu õnn kuulub subjekti juurde, kes hüvet kogeb või selles osaleb.

9. Näiliselt rääkis Immanuel Kant sellestsamast. Tema arust, hüve on see, mis sobib kõikidele, vastandina sellele, mis sobib ainult mõnedele. Kuid siin on üks oluline vahe. Kant justnimelt vastandas seda üldist, valdavat, kõikehõlmavat ihaldamist, partikulaarsetele hüvede ihaldamisele.

Püha Aquino Tooma järgi suudab aga see kõikehõlmav iha hüve järele absorbeerida endasse ka neid partikulaarseid ihasid, pakkudes neile koostööd ja mõõtu.

Kanti järgi vastupidi kõik ihad selliste hüvede (väärtuste) järele, mis ei sobi kõikidele, kõik need peab see ainus iha kas endasse neelama, või siis lükkama nad enesest eemale, üle avaliku elu piiri, privaatsetele, iga üksikisiku elu aladele.

Kanti hüve on agressiivne ja kade. See tahab teisi ihasid kas hävitada või neutraliseerida, mitte aga – kasvatada ja koostööle tõmmata. Hüve püha Aquino Tooma järgi teeb inimesest sellise ihaldaja, kes ei ole kaotanud oma nägu ja on avatud ja sõbralik teiste headuste (väärtuste) suhtes. Näitena võib siin tuua püha Augustinuse, kes oli selline küllastumatu paljude partikulaarsete hüvede ihaldaja. Aga siis, kui ta kohtas tõelist hüvet, Jumalat, tunnustas ta, et Jumal oli olemas neis kõigis osaliselt, kuid tema, – Augustinus – seda toona näha ei suutnud.

10. Hüve on definitsiooni järgi – täiuslikkus. See tähendab, et see ei piirdu ega rahuldu keskmisega (keskpärasusega). Seevastu keskmisega on päris rahul seadus. Sellepärast normidki, millest seadus räägib, pole hüve ja ei saa ka olla.

Seadusel on ühiskonnas inimeste suhete korrigeerija ja reguleerija roll, kellest – inimestest – igaühele on tähtis elada õnnelikku elu. Kuid seadus pole hüve andja ega teeni hüve allikana*.

11. Rääkisime ihast hüve kontekstis. See on natuke pelutav väljend. Sest iha on ju miski, mis on kirglik, terav, liialdav, egoistlik. Kas on põhjust seda karta?

12. Aristoteles eristab kolme hüve: bonum delectabile, bonum utile, bonum honestum.**

Bonum honestum on hüve, mis pälvib, et seda armastada hüve enda pärast, hoolimata kõikidest huvitatustest ja meeldivustest.

Bonum utile on see hüve, mis on ihaldatud kasu või mingite eeliste eesmärgil.

Bonum delectabile on hüve, mis toob enesega kaasa meeldivuse ja mõnususe.

13. Kasu- ja mõnususe hüved (utile ja delectabile) võivad muuta nende ihaldaja hoiaku ebasümpaatseks, eriti siis, kui tal pole osa aulikust (honestum) hüvest. Aga aulik hüve ise suudab teha nii, et inimene mitte ainult ei ihalda seda, vaid ta kogeb ka meeldivuse kosutust ja rõõmu viibida hüve läheduses.

Võib näha, et bonum honestum sarnaneb bonum delectabile’iga. Nii on, aga alles siis, kui esmane on inimese jaoks armastus auliku hüve, bonum honestum’i vastu. Siis on juttu vaimsest mõnust, rõõmust, rahust, mitte kirglikust tulest.

14. Hüve mõiste juurde kuulub ka heldus kui iseloomustav joon. Oleme õnneks veel säilitanud selle intuitsiooni, mis laseb meil hüves näha helduse ja omakasupüüdmatuse värvingut rohkem kui lihtsalt mingi korrektsuse või õigluse varjundit.

15. Bonum honestum on ka bonum apprehensum hüve, mis laseb end ära tunda, mis ise juhatab ihaldajat enda sisse tutvustamiseks. Tasuks praegu tähendada ainult seda, et siin on juttu juhtumitest, kus hea inimene omandab vaimsete reaalsuste puhul sügava taju, tihtipeale palju sügavama ja läbivama, kui on teadlaste oskus tajuda. Eriliselt hea inimene ehk see, kes tõelise hüvega (honestum) sõbruneb, oskab eristada tõelist hüve näilisest.

16. Näiteks, teenida suurt raha ülekohtu arvel on näiline hüve. Teoreetiliselt kõik inimesed nõustuvad sellega, kuid heade inimeste jaoks on see palju iseenesestmõistetavam, kui nende jaoks, kes on juba ülekohtu maiku maitsnud. Sellistel pahade kogemuste puhkudel hakkab mõtlemine joonduma tehtud ülekohtuste tegude järgi, nii, et aja jooksul ülekohtune inimene ise ei tunnegi enam selgesti, kas see on hea või halb.

17. Lõpuks ma tahaksin natuke rääkida ühest valemist: bonum est faciendum, malum est vitandum mis on esimene moraalses elus ja kõige üldisem reegel.

See valem tähendab: hea on see, mida on vaja teha ja halb on see, mida on vaja vältida.***

18. Selle osise ‘on vaja’ tõttu valemis, väidavad kohustuste moraalsed süsteemid, mis on Eestis sisse poogitud Immanuel Kanti mõju tõttu, et hüve on eelkõige kohustus. Selline arusaam püsib siis, kui loeme: hea on see, mida on vaja teha; halb mida on vaja vältida. Kuid kui seda valemit loeme teistmoodi, nimelt: hea on tegemiseks ja halb vältimiseks, siis asi näeb välja natuke teismoodi – palju objektiivsem. Kusjuures see pole enam ainult seaduse tõsiduse objektiivsus, vaid juba reaalsuse iseenda objektiivsus. Ei tasu unustada, et seadus on ainult teatud määral kommentaar reaalsusele, mitte reaalsus ise.

19. See valem bonum est faciendum, malum est vitandum ei saa olla päris kohustus ka sellepärast, et inimene niigi, ilma kohustuseta, püüab instinktiivselt hüve poole ja väldib pahes osalemist. Seega valem tegelikult räägib sellest, et tõelist head on vaja teha temas näiliselt sisalduvast pahest hoolimata, ning et, tõelist pahet on vaja vältida, näiliselt temas sisalduvast hüvest hoolimata.

*Võimalikult vähe õnnetut elu? [s.r.]

**Aristoteles eristas neid muidugi kreeka keeles [s.r.]

*** Või: head tuleb teha ja halba tuleb vältida? siin on peen filosoofiline vahe. võibolla isegi jäme vahe! Praegune sõnastus võib tähendada ka: see mida on vaja teha, on hea; ja see mida on vaja vältida on halb. aga sellest tulebki allpool juttu. [s.r.]

2 thoughts on “06.02.14 Moraalne hüve ja pahe

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga