03.04.14 Arm

ARM

„Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!“ (Ps 130)

Kuigi arm on esmasem kui patt, siiski, tahtes rääkida armust, peame minema läbi patu kogemuse. Seda ka sellepärast, et nii arm kui ka patt toimivad meie olemise põhjatus sügavuses, kus meil pole võimalust ja oskust nende – armu ja patu – tegevust (liikumist) jälgida seestpoolt. Jälgime neid samal viisil kui loeme teksti – tähtede, sõnade, lausete kaupa – väljastpoolt.

Nii, et põhjatuist sügavusist tõusevad hüüded, mis tunnistavad nii meis toimivast armust kui ka patu mürgitusest. Sügavusist kerkib paradiisi ja surma lõhn, sealt lähtuvad elluäratavad armu valguse kiired ja hirmuäratav lagunemise hais.

Seal, inimloomuse sügavuses, toimib reaktsioonina inimese kas avamine või siis sulgumine. Arm põhjustab väikese inim-mina avanemist, valmistab ette veel suuremale mina avanemisele, mis on osalemine jumalikus MINA-s, selles MINA OLEN. See on avanemine hüüdmisele: mina olen, sest SINA Jumal oled. See avanemine on inimese vastus kutsele: „Olge pühad, sest mina olen püha!” mida saab taandada: “Olge, sest mina olen.”

Seevastu patt, selle püsivus, põhjustab inimhinges mina vangistamist iseenda embusesse. Sellepärast põhjatuist sügavuist hüüdmine patu tõttu on vangi hüüd. Nii, et igal inimesel on vaja armu, sest ta on armust kootud. Aga samas igal inimesel on vaja armu, sest ta on patu võrkudesse mässitud, sest ta on patune.

Eelöeldust järeldub, mõistagi, et inimestele pakutud heasoovlik valik tundub olevat lihtne ja selge. On vaja avanemist – pole vaja sulgumist. Kuid kuidas end avada, kui meid ahistab pärispatu paratamatus? Kas lind saab kunagi avarusse, olles puuris? Kas vangi avanemine suuremale “minale” ei ole unistuslik põgenemine reaalsusest?

Milles seisneb siis see arm, mis tõotab kaasa aidata vabadusele ja avanemisele?

Et sellele vastata, on vaja veel tähele panna seda, et püüded avanemise ja vabaduse poole ilma armuta on ohtlikud inimestele. Kui inimene üritab end avada, ei oska ta seda teha nii, et avanemine armule poleks samal ajal avanemine toksilise patu püsivusele temas. Ja juhtub nii, et inimene laseb end mõjutada rohkem patu poolt kui armu poolt.

Sellepärast arm pole mitte ainult mingi energia, vaid kasvataja, pedagoog, kes enne valmistab kasvandikku selleks, et ta võiks rohkem armu saada.

Kõigepealt arm-kasvataja keelitab kasvandikku, et ta ei sõdiks oma tingimuste piiratuse vastu, et ta, justnimelt, ei üritaks põgeneda reaalsusest. Kuid arm õpetab tõtt reaalsuse kohta. Piiratus pole negatiivne ja ei takista tõelist avanemist ja vabadust. Arm-kasvataja juhatab inimest selle avanemise suunas, mis on kohane pühamu sees viibiva inimese avanemisele, avanemisele Jumala kohalolekule. Arvestades sellega, kes Jumal on, peaks olema täitsa võimatu, et ta mahuks pühamu ruumidesse. See peaks kaasa tooma pühamu katuse pealtpaiskamise, suure plahvatuse seestpoolt, eksplosiooni, ja pühamu purustamise. Aga sellest hoolimata –  pühamu sees saab tunda rahu. Sama lugu on kalmistuga. See koht peaks äratama hirmu ja ebameeldivust, rebima inimrahu katki sest et see koht on meeldetuletuseks sellest, mida inimene kõige rohkem kardab. Aga kalmistu on selline koht, kus saab tunda erilist rahu. Vähemalt selline on minu kogemus. Miks nii on, seda võibolla meil oleks raske seletada, aga nii ongi tänu tegusale armule, mis tingib sedasama, mida õpetab. Ta õpetab, et on võimalik inimhingel õilmitseda, jäädes alles patu kohtu alla. Kuidas see võimalik on?

Armu tegu on anda inimesele päästmise ja ilmutuse varasalvest justnagu ettemaksu. See tähendab õigeks mõista inimest juba nüüd, olgugi et asjaolud ei tähenda veel lõplikku vabanemist. Jumal mõistab õigeks – täpsemalt öeldes: taastab õiguse olla päästetud – veel täpsemalt öeldes – taastab (annab) õiguse olla päästetud koos oma Pojaga, kelle Isa on meile andnud. (Room 8,32) „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?“

Õigeksmõistu hind on Isa Poeg, tema maksab meie eest. Selle õigeksmõistu tunnusmärk on armulaud. Seda vastu võttes on meile antud võimalus juua puhast vett, ehedast allikast, olgugi, et alles veel asume mürgitatud hoovuse juures. Arm teeb seda, et kuigi pole sissepääsu eheda armu allika juurde, inimene saab siiski sellest allikast vett juua. Kuidas on see võimalik?

Seletuse leiame püha Johannese evangeeliumist viiendast peatükist. Viimati lugesime sellest missa ajal. See kirjakoht on haigest mehest, kellel pole kedagi, kes aitaks tervendavasse tiigi vette. Kui vesi hakkas liikuma, astus alati mõni teine sisse enne teda.

See kirjakoht on paratamatust võimatusest ületada piiri, mis on inimese ja tervendava vee allika vahel. See seisund sümboliseerib pärispatu pöördumatust. Sellest kirjakohast teame, et Jeesus tervendas teda. Ühtlasi on Jeesus see liikuva, see tähendab – halastava vee allikas. Halastustandvad veed ongi Jumala arm. Mis sellest järeldub? See, et allikas tuli jõuetu haige juurde. Arm saab seda teha, mis on võimatu inimese jõul. Kui arm on tervendavate vete saabumine inimese juurde, et see selle ära jooks ja saaks päästetud, siis võime küsida, kus siin on inimese õigeksmõist? Õigeksmõist on selles, et Jeesus täitis tingimuse, mille all tervendamine võis teostuda. Jeesus ei ütelnud haigele: sul pole tarvis inimest, et see sind aitaks tiiki, sest tiik ise on tulnud sinu juurde. See ongi nii, kuid Jeesus tervendamisega tunnistas, et ta ise oli see inimene, kes aitas haiget tiiki. Jeesus on tiik, aga ühtlasi Jeesus on see ligimene, kes aitab haige tiiki. Selles on arm-kasvataja, arm-abistaja, arm tervendaja. Arm on Jeesus Kristus, koos temaga on meile antud päästmise varasalvest. Sellepärast polegi armu väljaspool Jeesust Kristust.

Aga üritagem veel natuke süveneda sellesse, mis on see peamine armu vili – õigeksmõistmine! Kommentaariks olgu siin kirjakoht Johannese evangeeliumist (15, 1-4) „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.“

Õigeksmõist on pookimine. Arm teeb, et meis voolab Jeesuse verd, mida ta on meie eest välja valanud. Veri on elu, aga ka identiteet. Meie jääme endiks, aga ühtlasi tänu sellele, et hakkasime elama armu läbi, oleme uus loodu, uuesti sünnitatud, saime tervendatud juurest alates, tõde meie kohta sai taastatud, kes me oleme algusest peale ja tõde ka sellest, et oleme Jumalast, temast. Armu läbi, usu kaudu, oleme Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest oleme viigilehtedest põlle eneselt ära heitnud ja Kristusega rõivastunud.

Olgugi et jääme endiselt haavatavaks, oleme seestpoolt uued. Kristusega riietumine pole ju viigilehtedest põllede asendamine millegi samataolisega. See ümberriietamine pole ainult lihtne riiete vahetamine. Kristusega riietumine on tõde, viigilehed on häbiriided.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga