Advendi katehheesid

1. Kui ma avaldasin soovi rekollektsiooni juhtida, siis isa Vellol tekkis küsimus, mida see ‘rekollektsioon’ peab tähendama, sest see pole eesti keele omasõna. Ta pakkus sõna ‘mõtiskelu’. Rekollektsioon aga pole sama, mis mõtiskelu, see pole loeng, pole isegi katehhees, mille käigus selgitatakse usuga seotud küsimusi. Rekollektsioon on midagi muud. Religioosses kontekstis on selle sõna tähendused järgmised:

– taaskoguma, -koonduma, -korjama seda, mis on hajutatud ja laialipaisatud;

– (sisemiselt) rahunema, ennast kontrolli all pidama, vaos hoidma, võimu enese üle omama, ennast tagasi saama, regenereeruma, terveks saama, tervenema, tervistuma, toibuma, uuenema;

– meelde tuletama, taas mäletama.

  1. Niisiis – rekollektsioon pole katehhees, pole loeng, pole mõtiskelu, vaid koos olemine, meie siia kokkutulemine, et Püha Vaimu ajel püüda ennast nii-öelda taas koguda, taas kokku korjata – iga osaleja enda heaks ja ka kõik osalejad selle kogukonna heaks, mis on kogudus, mille me moodustame.
  2. Ei loengute sisu ega rekollektsiooni juhataja pole primaarsed, vaid me usume, et Jumal ise, kes meid kõiki on kokku kutsunud ja jätkab oma õnnistatud tööd meie kallal; kasutades, enda tahtmise järgi, iga osaleja valmidust ja kõike räägitut.
  3. Sellepärast on mul üks vahemärkus ja ühtlasi palve teile: ärge keskenduge minu eesti keelele, vigadele. See pole tähtis. Kui keskendume ühele, siis ei keskendu teisele. Seepärast kontsentreeruge pigem sellele, mis toimub teie meeltes, südameis, kus räägib Jumal ja juhib teid, sest ta on ainus, kes teab, kust te pärit olete, kust tulite, kuhu teil vaja on minna, ja – millistest pattudest meelt parandada.
  4. Me rekollektsiooni teema on „Tehke Issanda rada tasaseks pihisakramendi abil!“ Mõistagi, kui tahame teha Issanda raja tasaseks pihisakramendi abil, siis peaksime alustama, küsides, mis on patt ja millised on patu ja pattu jäämise tagajärjed me elus. Olgugi, et see võiks kõlada kahtlustäratavalt, on vaja seda öelda: patt ise pole meie probleem! See on Jumala mure! Patt tuli maailma enne meid. „Näe, süüs tulin ma ilmale, patusena sai mu ema käima peale“ loeme psalmist 51. Meie probleem on patu tagajärjed. Sellepärast tegeleme selle küsimusega.
  5. Üks patu tagajärjest on rumalus. Muidugi, rumalus on ka iga patu põhjus. Jah! Kust me seda teame? Ise me tihtipeale tunnistame seda, küll enamasti endamisi. Ja see on üks me kõige siiramatest ülestunnistustest, mida teeme pärast patu sooritamist. „Kui rumalaks ma küll osutusin!” Kui see patt kordub, siis ütleme: „Kui igavene loll ma olen.” Selles ülestunnistuses räägime tõtt. Oleme ju saanud targemateks oma südametunnistuse saatel. Kuid ise ülestunnistamine on juba tarkuse tunnus. Me oleme seega veidi targemad kui need, kes ikka pattu teevad nagu meiegi, aga ei tunnista seda.
  6. Patu tagajärjed peegelduvad patustaja reaktsioonis enda tehtud patule. Pärast patu tegemist, see, mida me tahame peale hakata, kuidas püüame toime tulla, [siin on see rekollektsioon] rahuneda, ennast tagasi saada, ennast kontrolli alla saada, ennast vaos hoida, võimu enese üle taastada, jne – see kõik viitab patule, nõnda nagu sümptomid – haigusele. Kui lapsed on pahandust teinud, siis nad põiklevad vastusest kõrvale, nende liigutused on närvilised, räägivad palju ega vasta esitatud küsimusele.
  7. See uus olukord on meile miski ootamatu. Alati oleme ju üllatunud, vapustatud, nagu puuga pähe saanud, et jälle see patt on käes. Tihtipeale tegutseme mõtlematult, segaselt, sest oleme kohkunud. Keegi ütleb vist: mina pole kohkunud, olen pühendunud patustaja. Ent oled sa siiski kohkunud – küll. Aga sinu patt oli – otsekui mingi heli su sisemas – kolksatus, maavärin, su sügavuses teoks saanud. Seda, et sina seda ei märka, võiks seletada nii, et sa vist oled – nagu jaapanlased – õppinud sellest mitte väljagi tegema. Aga see oli „maavärin”– siiski.
  8. Tihtipeale meie reaktsioonides patule paistab kuradi kavalust, sest see enamasti on põgenemine või peitumine Jumala eest, kes ainsana saab meid aidata.
  9. Aga sellised me olemegi, ohus kohkunult esmalt tegutseme – alles siis mõtleme. Kuid ma ei ütleks, et kahjuks, sest meil on midagi, mida pole inglitel, ja kuna kurat on ingel, ka temal seda pole, nimelt järelemõtlemise võimet. Inimene tegutseb mõtlemata, aga siis mõtleb, ja mõeldes, mõtleb ta alati natuke tuleviku arvel, järgmise korra arvel. Ta õpib ennast korrigeerima. Inimene otsib, katsub uuesti, mõtleb järele, ja lõpuks on ta rohkem aldis kas või ainult aimama, et ehk tasuks Jumala eest mitte põgeneda, vaid temale läheneda. Isegi kui inimene ei ole veendunud – ta proovib Jumalale läheneda ja näeb, et see pole vale suund. See aga võtab aega.
  10. Inimene, tahtmata oma heitlikku reaktsiooni usaldada, ei ole siiski kohe valmis kohe ennast Jumala hoolde usaldama, ta on selleks alles liiga uhke. Ta otsib mingit süsteemi, süsteemset lahendust, mille abil ta võiks ometi ise toime tulla enesega. Aegade algusest peale oli süsteemne lahendus päris primitiivne. Viigilehtedest põll. Esivanemad õmblesid viigilehti kokku ja tegid enestele põlled. See, inimese arust, pidi olema midagi ajutist, mille ta mõtles välja, kuni ta ei loo tõsisemat süsteemi. Aga teame, et sellised ajutised lahendused teenivad päris kaua. See oli ajutine lahendus, aga see oli juba süsteem.
  11. See töötab! See kaitseb natuke häbitunnete eest, mis muidu paralüseeriks iga tegemist. Aga see süsteem pole ka päris hea! See viib isoleerimisele teistest. Ei saa inimene enam olla lihtne, ei saa olla samasugune enda ja teiste jaoks. Inimene sulgub endasse. See viigileht tuletab talle pidevalt meelde ta haavatavust. Ta peab ennast hoidma kokkutõmmatuna, ta peab olema ettevaatlik, kuid umbusklikul viisil, ta peab olema alatasa valmis ennast kaitsma. Ja ta kaitseb ennast – ise – enda sisemise korralageduse eest, millest ta õieti aru ei saa, oma naise eest, kuna see oli see, kes aitas patule kaasa, – mine tea, mida temast veel oodata võib – Jumala eest, sest ilma viigileheta ta enam ei julge Jumala ees seista.
  12. Kuid see viigileht on ka, teatud määral, talle kallis asi. Mitte sellepärast, et see osutus kasulikuks, vaid sellepärast, et see on esimene asi, mis on inimese enda oma. Paradiisis olid me esivanemad alasti, see tähendab, et neil polnud midagi, mida Jumala eest vajata. Üleni, tervenisti kuulusid nad Jumalale, ja midagi omandada ei tulnud pähe, sest see oleks olnud kõige mittevajalikum ja absurdsem mõtetest, mida võiks üldse pähe võtta. Aga nüüdsest peale me esivanemad õpivad omandamist. See omandamine on eristav. See ja see on minu oma selle astmeni, et seda pole isegi Jumalal. See eristav ja eristuv omandamine on üks patu tunnustähtedest. See tähendab, et omandamine toitub enesekindluse puudusest. Pealegi eristudes teistest, inimesele tundub, et ta on keegi, – aga näiliselt.
  13. Mida teeb aga sellepeale Jumal? Ta ei rebi neilt viigilehtedest põllesid eest. Jumal teab, et ükski süsteem inimest ei päästa. Aga sellest ei tea veel inimene. Rohkem. Jumal annab neile teise süsteemi, parema ja mugavama – riided. Jumal vaatab heasoovlikult sellele, kuidas inimene püüab hakkama saada.
  14. Miks Jumal nii käitub? Kas sellepärast, et ta otsustas, et inimene on lootusetu, et niikuinii ei muutu, ja et siis on vaja tema peale halastada ja lubada tal omapäi elada? Ei, mitte sellepärast ei nõustu Jumal süsteemiga, mis inimest päästa ei suuda. Jumal teab, et iga inimeste loodud süsteem on hüvitamine, omapärane kompensatsioon selle eest, millest inimesel, pärast paradiisi, puudu jäi. See, mis on märk häbist, see viigilehtedest põll, aga ka teised inimeste lahendused, on meeldetuletus, et võltsingu asemel peaks olema originaal. Jah, isegi ohjeldamatu seks, hooramine, on teatud määral ju janunev appikarjumine, tõelise armastuse kerjamine.
  15. Inimene õpib, edendab oma kaitse ja kompensatsiooni süsteeme. Järgnevad teised süsteemid. Palju on neid, aga kõik on alati seotud valetamisega.
  16. Siin peaksime rääkima sellest, miks kõik see, mida inimene ette võtab, et pärispatu olukorraga hakkama saada, läheb paratamatult nurja ja on utoopia. Miks ometi inimene ei saaks ise ennast parandada, tehtud patu eest võlga maksta? Miks inimene seda ei suuda? Inimesed tegid juba kõikvõimalikke katseid, sealhulgas isegi kurjusega nõustudes ja sellele alludes. Nii oligi enne veeuputust. See, kuidas inimesed elasid enne veeuputust, pidi olema omapärane süsteem ilma mis tahes moraalisüsteemita. Süsteem süsteemita ja moraal moraalita. Aga see katse läks samuti nurja. Siis oli Paabeli torni ehitamine, ambitsioonikas ettevõtmine! Aga ka see läks nurja! Inimkond proovib väsimatult siiamaani aina uuesti uut süsteemi leiutada ja oma päästmiseks rakendada. Aga ilmaaegu, ilmaasjata, viljatult. Mis on see, mida inimene ei suuda?
  17. Enne, kui sellele küsimusele proovime vastata, on meil veel vaja rääkida ühest erilisest katsest moodustada uut süsteemi, mis on meile hästi tuntud, ja meie vagadusega seotud. See on seadus, moraalne süsteem, mis on tihedalt seotud Jumala määratlustega, käskudega, mida me aga tihtipeale kasutame samas vaimus, milles siiamaani kasutasime teisi süsteeme.
  18. Jumal andis vanematele viigilehtedest põllede asemel riided. Sama juhtus seadusega. Jumal, nähes, et inimesed rajavad erinevaid süsteeme, andis nende paljude asemel oma – Seaduse! Aga ka see pole mõeldud selleks, et selle kaudu saaks inimene päästetud, vaid et see aitaks kaasa päästmise vastuvõtmisele Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi. Aga inimesed hakkasid seda seadust, mis on Jumala käsud, kasutama nende enda meelt mööda. Sellest rääkis palju püha Paulus.
  19. Oma esimeses kirjas roomlastele (7,9–11) kirjutas ta iseendast: „Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu, mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks, sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal.“
  20. Nii pidi olema, sest ka Saulus – enne Jeesuse Kristuse tunnetamist – kasutas Seadust, nagu kõik variserid ja seadusetundjad, kui süsteemi, mis pidi tagama päästmise. Kuid Jeesus ütles, et see, kes Seadusele loodab, ei saa olla minu jünger. Jah, Seadus ei päästa, vastupidi, see suurendab süüdistusi! Kuid see saab aidata meid Jumalaga lepitada, see tähendab – alluda Jumala armastusele, Kristuse ohverdamisele, tema andeksandmisele Tema valatud vere varal. Aga armastus pole süsteem. Isegi meie seas, kui armastusest tahame teha süsteemi oma elu jaoks, siis tulemuseks on karikatuur.
  21. Pöördugem tagasi Eedeni aeda. „Madu ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” Madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.“
  22. Mis juhtus? „Mõlema silmad läksid lahti“! Tõepoolest. Ja nad tundsid kurja maiku, ja tundsid, et see pole nõnda nagu siiamaani nad maitsesid osadust Jumalaga. „Silmad läksid lahti“! Kas see tähendab, et nad hakkasid nägema, et enne nad ei näinud? Enne nad vaatasid kõike otsekui Jumala silmadega. Kui Jumal oleks esivanematelt küsinud, kas te näete sedasama, mida ma näen, nad arvatavasti vastaksid: Mis küsimus see selline on? Inimesed vaatasid koos Jumalaga, natuke nagu väga armunud paar. Armunute kohta tavatseme ju ütelda, et nad on natuke pimedad. Kuid näevad nad väga teraselt ja selgelt.
  23. Ma kujutan ette, et Eedenis inimesed ei rääkinud palju, sest polnud vaja seletusi, nad vaatasid ja nägid, mis oli näha. Neil arvatavasti ka polnud arvamusi, sest polnud selle järele mingit vajadust. Nüüd, pärast pattu, hakkasid nad vaatama iseseisvalt, nii-öelda enda arvel.
  24. Mis siis edasi juhtus? Nende silmad nägid kurja. Kuid nad ei osanud endile tõlgendada seda, mida nad nägid, ei söandanud seda endile tõlgendada.
  25. Esivanemate silmad ei läinud lahti mitte ainult kurja peale, vaid ka hea peale. Nad polnud mitte kunagi enne nii vaadanud. Nüüd hakkasid nad vaatama head teistmoodi! Mismoodi? Kurja prisma läbi.
  26. Selles perspektiivis vaatamine on alati valelik, moonutatud. Enne, paradiisis, enne pattu, Eeva ei näinud seda, nimelt, et „puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema.“ Mis see on? See on juba pahupidine vaatlus ja moonutatud tunnetamine.
  27. Kas teate, millal võime kõige paremini märgata, et ka meie vaatame head pahupidi, et ka meie oleme Eeva lapsed? Ei, mitte siis, kui muutume kellegi peale kadedaks hea tõttu. Vaid siis, kui patu ära teinud, kohe ei saa me Jumalat tänada! Kõigeks muuks oleme siis suutelised, kuid mitte selleks, et Jumalat tänada. See käib meile üle jõu! Ja nii on meiega, kes me tavatseme Jumalat tänada, kes me saame aru, et alati Jumalat tänada on õige ja hea. Miks aga me ei saa seda teha pärast patu tegemist? Kas Jumal on vähem väärt meie tänu? Ei, muidugi mitte, aga meie vaatamine on muutunud. Seda tegi patt meis. Seda ei tee me, niiöelda teadlikult, vaid seda teeb patt meis. Ja me ei saa ise seda kurja perspektiivi muuta.
  28. See oli loodetavasti muutunud pühakute juures, aga mitte täiesti. Ka nende puhul alati oli tagasilangemine sellesse kurja perspektiivi.
  29. See vaatamise perspektiiv muutub alles pihisakramendi abil. Inimene, kes väljub pihitoolist, vaatab kõiki ja kõike nagu paradiisis. Aga see „tema paradiis“ kestab vaid üürikese hetke. Mingi paratamatuse jõul, varsti, pöördub ta tagasi, endisesse vana Aadama maailma. Aga ometi hetkeliselt on see, paradiisist pärit vaatamine ja tunnetamine.
  30. Sellest vanast vaatamiseviisist, mis on pigemini mõtlemiseviis, õpime jagu saama kõigepealt patukahetsust läbi tehes. Patukahetsus pole midagi muud kui see, vana mõtlemise, vaatamise, vana Aadama-taolise eluviisi ületamine.
  31. Täiuslik patukahetsus (contritio) teeb tõelist imet. Sellest loeme Kiriku Katekismuses punktis nr 1452 ja mis ”tuleneb armastusest Jumala vastu, keda armastatakse üle kõige, kustutab kerged patud ja isegi andestab ka surmapatud, kui sisaldab kindlat tahet niipea kui võimalik sakramentaalselt pihtida.” Sellises patukahetsuses vaatame me meie pattusid justkui Jumala silmadega. Selline täiuslik patukahetsus pole võimalik ilma Jumala armuta. See pole inimese vagaduse saavutus ega võit. Täiuslikus patukahetsuses vaatame iseendid väljastpoolt ennast ja näeme, et Jumalal on meist hale. Kahetsus pole sellest, et meil hakkas Jumalast hale, vaid vastupidi.
  32. Peame vaatama nii, nagu Jumal vaatab kurja. Ta ei näe seda, vaid ainult ja otse enda armastuse puudust meis. Patukahetsuses ka meil hakkab meist endist hale. Valutab süda ja kogu hing, et oleme Jumala armastusest ilma jäänud. See sünnib täiuslikus patukahetsuses. Niisiis – siin lähevad me silmad lahti. Alles siis. See paradiisis, mao ehk saatana petlikul soovitusel, silmade lahtiminemine oli pigemini kinniminemine. Patukahetsuses laseme Jumalal meilt ära võtta ka meie vaimsed viigilehed. Patukahetsuses oleme alasti tema ees, see tähendab, et me mitte ainult ei peida midagi tema silme eest, vaid tunneme vastikust sellise võimaluse vastu, et me võiksime seda teha. Igatseme olla sellised nagu tõepoolest oleme. Viigilehe äravõtmine pole miski alandav, vastupidi, toob kaasa kergendust ja kosutust, et ei pea seda kandma. Patukahetsus ongi meie alistumine Jumala ees. Kuid mitte kibe, vaid õnnelik, sest me pole enam Jumala vaenlased, vaid sõbrad! Aga ka iseenda suhtes pole me enam vaenlased, vaid sõbrad, ja teised inimesed ka – pole me suhtes vaenlased. Ükski pole mu vaenlane, vaid nagu meiegi, Jumala halastusalune. Kui nii tunneme, oleme tõelised patukahetsejad!
  33. Üks patu ja pattu jäämise tagajärgi on see, et süüdistame teisi. „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.” „Madu pettis mind, ja ma sõin.” Inimestel on vaja kaassüüdlasi. Patukahetsuses tunnistame üles: mina olen pattu teinud!
  34. Mis on patukahetsus? Kuidas loeme Katoliku Kiriku Katekismusest? (1451) „Kahetsus on patukahetseja aktide seas esikohal. See on „hingevalu (1) ja vastikustunne tehtud pattude vastu (2) koos otsusega edaspidi mitte enam patustada. (3)“
  35. Kuidas seda mõista? Hingevalu peab olema hinge valu, peab tulenema inimese sügavusest, just hingest. See hinge valu vahel kajastub ja valgub välja ka meie meelte ja emotsioonide peale. See on normaalne ja mõnikord aitab patustajat. Kuid juhtub, et me tahame justkui patukahetsust üles äratada emotsioonide toel. Aga niiviisi ei jõua me tõelisele patukahetsusele. Tihtipeale ajame siis hingevalu segi iseenda peale solvumisega, mis viib suutmatusele iseennast vastu võtta. Siis ei valuta meil lihtsalt mitte hing, vaid riivatud eneseuhkus. Ka puht külmavereline patu üle aruandmine ei aita.
  36. Kuidas nüüd selgitada seda „vastikustunnet tehtud pattude vastu“? Tundub, et patukahetseja tunneb vastikust eelkõige juba tehtud pattude vastu. Kahetseda saab ju ainult juba tehtud pattude pärast. Kuid vastikustunded patukahetsuses käivad ka perspektiivi kohta – pattu taas teha. Nii on sellepärast, et patukahetsuses sisaldub alati see positiivne igatsus metanoia, ehk selle sisemise uuendamise ja uudsuse järele, mida meeleparandamine kaasa toob. Tegelikult – veidi vastuoksa loogikale – kahetseja tegutseb rohkem tuleviku tõttu, kui mineviku pärast. Minevikku ei tasu parandada ja päriselt ei saagi. Saab vaid haavad siduda ja armistumisele loota. Paranemas haige inimene mõtleb ju peamiselt oma tulevikule. Patukahetsus on see varane, kuid kõige olulisem vaimse paranemise protsessi aste.
  37. Kui Jeesus tervendas haigeid ja andis andeks nende süüd, saatis ta neid sõnadega – minge! Kui patukahetsus on teatud määral peatumine, siis selle protsessi lõpul on kuulda – mine! Andeksandmine on tee taastamine, ja ühtlasi hoiatamine, et mitte langeda pattu tagasi.
  38. Tähendamissõnas kadunud pojast saame selgesti näha, kuidas noorem poeg jõudis oma teekonnal nagu müürini. Seejärel kahetses pattu ja väike värav paotus ta ees natuke. Ta läks sellest läbi isa juurde ja alles isa avas värava pärani. Isa avas värava enda helduse, suuremeelsuse ja rõõmu peale, nii et poeg võis sellest sisse astuda ja selles osaleda. Aga värav oli samuti lahti tehtud noorema poja tulevikule. Isa kinkis tuleviku, mis oli siiamaani poja südames kinni pandud.
  39. Aga seal näeme ka vanemat poega. Mis lugu oli temaga? Ta, nähes pidu ja teada saades, et see kõik on tema venna pärast, vihastas, ega tahtnud sisse minna. Jah, ei tahtnud, aga ka ei saanud. Ta ees olid ta oma isa kodu uksed suletud. Ta võib-olla hiljem kahetses seda, aga nüüd, sellises olukorras, ta ei oska, ei suuda kahetseda, ei näe, mida kahetseda – kuid sissepääs isa rõõmu on kinni.
  40. Milline on vale patukahetsus? Vale on see, mis paneb mind keskenduma iseenesele ja patule. Kui keskendun patule, siis paratamatult ka iseendale. Kui keskendun iseenesele, siis paratamatult ka patule – minu, iseenda oma, või teiste patu peale.
  41. Kui Iisraeli rahvas rääkis kõrbes vastu Jumalale ja Moosesele „läkitas Issand rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast. Siis rahvas tuli Moosese juurde ja nad ütlesid: „Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule. Palu Issandat, et ta võtaks meilt ära need maod!” Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!” Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.” Kujutage ette, kui raske oli rahval teha seda, mida palus Mooses. Igal pool olid need maod, nad roomasid välja liiva ja telkide alt ja peaegu võimatu oli kas või hetkeks tõsta pead üles. Aga sealt, ülevalt, taeva perspektiivist vaatamises oli pääsemine. Need maod on need meie patud, igal pool, ja samuti meil on raske nendelt tähelepanu eemale pöörata, et näha päästmist.
  42. Vale on ka orjalik patukahetsus. Tähendamissõnas isandast, kes andis kümnele sulasele kümme naela raha ja ütles neile: „Kaubelge, kuni ma tagasi tulen!” Teame, et üks nendest sulastest ütles isandale „Isand, vaata, siin on sinu nael!” See sulane sai karistuse, aga mitte sellepärast, et ta ei kaubelnud, vaid et ta ei võtnud vastu isanda usaldust. Need, kelle üks münt tõi kaasa kümme või viis korda rohkem, ei ütelnud mitte seda: vaata, su raha; vaid vaata – mina, sinu usaldus tõi kaasa minu usalduse, võta mind! See halb sulane hoidis higirätikus mitte naela raha, vaid iseennast. Aga kui isand tuli, sulane ütles: „siin on sinu nael!“. Aga ta oleks pidanud ütlema: vaata siin olen mina, võta mind! Samuti pihisakramendis peaksime ütlema: Issand, vaata siin olen mina, võta mind! Kuid tihti ütleme: Jumal, siin on mu patud, kui see sulle vajalik on, kui sa nõuad seda minult, vaata, need ongi, võta, aga mina jään endiselt peitu oma higirätikusse.
  43. Vale on samuti selline patukahetsus, mil ma näen, et patt rebis mind heast lahti, aga ei näe, et minu kaudu rebis heast lahti mu lähedased, et nõrgendas neis võimet Jumala armus osaleda.
  44. Muidugi, on vale kahetsus eelkõige siis, kui väidame, et me seda ei oska, ei suuda. Mis see on? See on pimedus, pimedus on must, ja pimeduses ei saa näha musta. Õige pimedus on siis, kui inimene ei näe oma pimedust. Patukahetsemises alustame sellest, et hakkame nägema oma pimedust. See nägemine on Jumala arm. Nõuame valgust, mis valgustab me pimedust. Pimedusega ei saa pimedust valgustada.
  45. Aga keegi võib vaielda: kas pole see suutmatus siiras, kas võib üldse olla vale see, mida pole, või milleks inimene osutub võimetuks? Ei, ei ole päris nii. Inimene võiks kahetseda, kui ta alustaks palvega, palvetamisega: ma tahan näha! Siis kindlasti hakkab ta nägema. Niisiis, küsime, mitte, kas suutmatus kahetsemiseks on siiras, vaid, kas inimesel on siiras tahtmine nägema hakata.
  46. See suutmatus pattusid kahetseda võtab vahel ideoloogilise kuju. Siis on vaja küsida, mida ma usun, Jumalasse uskumise asemel?
  47. Pimeduse sees pole valgust. Nii on siis, kui on füüsiline pimedus. Teame aga, et on vaimne, kuri, õel pimedus, mida võiks nimetada pahupidiseks valguseks.
  48. Sellises pimeduses räägib Jeesus need sõnad: „Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?“
  49. Ei ole siiski kunagi nii, et inimese sees valitseks ainult pimedus. Ühel preestril, keda võiks iseloomustada kui liberaalset preestrit, kes aga oli lihtsalt tark, kogenud ja alandlik – juhtus et teda kutsuti bordelli ühe mehe juurde, kellel oli infarkt. Ta tuleb, küsib õnnetu käest, kas sa tahad pihtida? Jah! Kui ta jutustas paljudest halbadest tegudest, küsis preester: kas sa seda kõike kahetsed? Vastus oli: ei, ei saa, ei saa siira südamega ja siirast meelest öelda, et ma kahetsen. Mingi seadusetundja oleks öelnud: Kahju, aga ma ei saa andeks anda! Aga see preester küsis, kas sa võid siira südamega öelda, et sa kahetsed seda, et sa ei saa kahetseda? Jah, vastas õnnelik õnnetu patustaja.
  50. Lähme nüüd südametunnistuse läbikatsumise kui pihisakramendi teise olulise osise juurde. KKK‑st loeme: „Meeleparanduse sakramendi vastuvõtmiseks tuleb ennast Jumala sõna valguses toimuva süümejuurdluse läbi ette valmistada.“
  51. Südametunnistuse läbikatsumine peab olema nagu vestlus sõbraga, kes ütleb sulle tõtt. Südametunnistus pole instants, kontroll, vaid su sõber. Vajalikud on sõbrad me ümber, aga hädavajalik on, et ma sõbruneksin ise endaga süüme kaudu. Vahel suheldes süümega avastame, et see oli ka suhtlemine Jumalaga – aga tagantjärele!
  52. Unustame, et elu puhta südametunnistusega toob erilist rõõmu. Selles ongi kurvameelsus, et inimesed ei sõbrune iseendaga sisimas. Sisimas, aga meie õige minaga. Siis on süüme me vaimse tervise, terviklikkuse üle valvaja.
  53. Kuidas südametunnistuse läbikatsumisi teha? Ise patukahetsus ja pöördumine Jumala poole palvega juhatavad meid. On abivahendid. Et seda teha, silmas pidades kümmet käsku. Et vaadata patte selle võtme järgi, et eristan patud, mis tehtud enda vastu, siis ligimeste vastu, siis Jumala vastu. Saab neid skeeme kasutada, aga parem viis on pühakirja lugemine nii, et ma püüan ennast näha kui üht nendest Piibli tegelastest, kes kohtusid Jeesusega, keda Jeesus tervendas või õpetas. See on parem sellepärast, et meie elu on jutustus, ja jutustusena on see meile arusaadav ja vastuvõetav. Pühakiri samuti on jutustus, tähendamissõna, kus ma olen nagu see keegi, või kellegi sarnane seal.
  54. Me meenutame patte ja patud meenuvad. On koostöö. Südametunnistuse läbikatsumine on selles, et nii patud kui ka meie ise – patustajatena – tõuseme esile. Mida siis teeme? Palvetame ja usaldame südametunnistuse võimelisust. Süüme ise töötab meis, tihtipeale mitte vahetus seoses meie teadlikkuse ja tahtmisega. See on natuke nii nagu maali vaatamisega – ootame, kuni see kõnetab meid. Selline fenomenoloogia. Süüme näitab meile mitte ainult patte, vaid meie sarnasust Jumalaga ja sellest piisab. Siin pole järeldumist, või on, aga see on moraalsete mõtete käik. Vahel avastame seda, millest me justkui ei teadnud midagi.
  55. Südametunnistuse läbikatsumise ajal Püha Vaim ise näitab meile patte, mida ta tahab tervendada.
  56. Järgneb pattude tunnistamine. Küll me teame, kuidas ja mida rääkida! Pealegi, Jumal ei võta kuulda me sõnu, vaid võtab meid vastu ja vaatab usaldust. Meenutagem kadunud poja ülestunnistamist. Ei kuulnud seda kõike Isa, ja ei pidanud. See et Poeg tuli, oli Isale märksa paljuütlevam. Aga need – meie sõnad? – Andke andeks!
  57. Ka meie ju, kui keegi tuleb meiega leppima, andeks paluma, kas me siis kuulame teda selleks, et vastavalt sõnadele andeks anda või mitte anda? Või jälle me ise, kui ettevalmistatud ja viimistletud sõnadega pöördume andeks paluma, eks ole nii, et see me jutt osutub nagu vähe tähelepanuväärseks?
  58. Nüüd läheme edasi hüvitamise juurde. Proovigem kahtluse alla seada hüvitamise või – seda rohkem – patukaristuse vajalikkust. Kas andeksandmisele peab järgnema mingi hüvitamine, kas Jumal pole veel rahul, et tema laps tuli ta juurde ja palus andeksandmist? Kas Jumala andeksandmine pole antud tingimusteta? Kas Jumal on endiselt nii väga solvunud, et nõuab satisfaktsiooni, nagu duellile kutsuv solvunud ülitundlik isik? Ei, Jumal ei solvu kunagi!
  59. Kui kadunud poeg asus teele oma isa juurde ja oli alles kaugel, “nägi teda isa ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ Seal see väljendus “tal hakkas hale” on võimalik tõlkida ka, et ta oli oma sisimas rabatud, pööraseks läinud! Jumal, nähes oma last kaotsiläinuna, ei saanud seda taluda! Aga see pole solvumus!
  60. Miks on ometi vaja hüvitamist, miks patukaristust? Patukaristus ja hüvitamine on sama asi, ainult et hüvitamine on õigluse pärast teiste jaoks, aga patukaristus iseenda jaoks. Mõlemad on meeleparanduse täideviimine, punkti panemine, – meie töö, et Jumala andeksandmisega alustatud armu viljastamisele viia.
  61. Annan kaks näidet. Oli õnnestunud operatsioon, ja seejärel on kuulutatud paranemise režiim, dieet: seda ei tohi ja teist ka! On vaja distsipliini, et taastatud tervis kaotsi ei läheks. Teine näide. Kujutage ette, milline võis olla järgmine kadunud poja päev pärast isakoju naasmist. Ta ärkas hommikul üles, vaatab, kutsub meelde eilse päeva tähenduse. Naeratab. Ta mõtleb: nii kergelt see kõik läks, täitsa uskumatu. Kui ta oleks teadnud, et nii läheb, kindlasti ta poleks oodanud nii kaua tagasipöördumisega. Mis aga nüüd? Milline on nüüd tema argipäev? Ta tunnistab endamisi, et ta on võõrdunud elust isa juures. Talle meenuvad möödunud aastad. Oli raske küll, vahel isegi talumatu, aga ka huvitav. Oli see adrenaliin, mida nüüd pole. Meenutused ei kutsu nüüd esile vastikust, nagu tollal, kui ta tundis seda enda tegude ja iseenda vastu. See oli nagu seiklus. Teised poisid küsivad temalt sagedamini: kuidas oli? Võib olla, et pärast mõnda aega hakkab ta tundma puudust endisest elust. Aga isa mitte ainult polnud armuline, aga ka tark. Ta teadis, et süütunnete kustutamine ei ravi kohe ja automaatselt saadud haavu. Ta andis talle tööd, et ta tunneks higi maiku.
  62. Samuti väga õpetlik on teine tähendamissõna – heast samaarlasest. Hea samaarlane „kui see jõudis löödud meheni, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.””
  63. Selles öömajas näeb Kiriku traditsioon Kirikut. See vaene mees, patustaja, sai hea samaarlase käest halastust, aga oli veel vaja kanda hoolt ta eest. Oli vaja, et ta nüüd parandaks meelt lõpuni. On vaja aega, et selle inimese mõtlemise muutuks. Me vist arvame, et see inimene oli hea, süütu kui talleke. Kuid sõna ‘Jeeriko’ tähendab (kuu linn) pimedust, depressiooni. See oli linn, milles valitses pimedus ja vägivald. Mida see inimene seal tegi? Võib-olla ta ise kuulus samasse jõuku, kes ta halastamatult poolsurnuks peksis. See kirikusse jäämine on talle nagu karistus, eriti sellest ajast peale, kui ta juba toibus. See kiriku hoolitsemine on meeleparandamine programm. See inimene peab uuesti elama õppima. See hüvitamine ja karistus pole vastuolus tingimusteta andeksandmisega, vaid selle kinnitamine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga